*tagasi*

hea küll. suurem osa Teist arvatavasti ei näinud, kuidas ma üleüldse 'ära' olin, aga uskuge mind, või siis ehilasi, et see ei olnud tegelikult meeldiv vaatepilt. minus tekkis kartus, et minu skisofreenia ei ole enam mäng, vaid reaalsus. ma ei olnud vahepeal tõesti eriti kindel, miks ma teglen siin sellega millega parajasti tegelen, kui mingi nimetu tung ajas tegema hoopis midagi muud kuskil mujal. kuid, paistab, et leidsin kurja juure, suutisn ta välja juurida (vähemalt ajutiselt) ja nüüd on jälle hea olla...
samas, hea oma tavapärasuses? sest, kui palju kordi olen mõelnud, et tore oleks ju tajuda 'maailmavalu', näha kõike skisofreeniku silme läbi, eralduda universaalsest keskkonnast, pugeda iseendasse või siis tõusta kõigest kõrgemale...ja nüüd, kus olen pikemalt kui üks õhtu tundnud ja näinud end kummaliselt, hakkasin seda kartma ja otsisin igat võimalust, et pääseda tagasi. kas asi on siis tõesti selles, et ainult 'huvitutakse' säärasest maailma teistsugusena nägemisest ja kuna sellest räägitakse põnevaid lugusid, leitakse, et see on popp ja seega peaks ka ise seda tarbima?
vabandust, ma ei taha kedagi feigiks solvata, tegelikult ka mitte iseennast, sest omamoodi on tohutult põnev olla ja ma võtan seda komplimendina, kui mulle öeldakse: 'sa ei ole normaalne'. kuid millise piirini ollakse nõus oma mitte-normaalne-olemist viima, milline on see viimane emotsionaalne ja füüsiline kogemus, pärast mida püütakse paaniliselt (tuttavlikku) turvalisusesse tagasi pääseda?

TTE