põgenesime täna koos ema ja õe poisiga linnast ning sukeldusime oma maakoha kevadisse idülli. iga osake minust sai ellu äratatud ja kõik need neli olevust mu sees leidsid endale väljundi. selle põhjal võiks arvata, et operatsioon koodnimega 'oravake 2', tuntud ka 'lähme toome pajuoksi' all, oli kohutavalt põnev ja sündmusterikas ja ma suutsin tohtult palju asju korda saata, siis tegelikult see päris nii ei olnud. siiski ma ei taha (ega ka saa) tituleerida seda igavaks ettevõtmiseks, sest hetkel tunnen end selle tagajärjel päris hästi.
seega, ain. see kena ja rullnokalik osa minust pandi ühel hetkel keset maanteed autorooli. kui ta oli hetkelisest kangestusest üle saanud, et see auto ei olnudki peugeot 206 vaid hoopis mazda 626, tõusis ta lendu. või noh, ta oleks seda teinud, kui teeolud, liiklusmärgid ja kõrvalistmel huilgav ema ei oleks sundinud teda oma rasket jalga gaasipedaalilt tõstma ja piirduma siiski 80-90 kilomeetrise tunnikiirusega. lõppkokkuvõttes kommenteerib tema asja nii: see meie perekonna auto on täiesti norrmaaalne. sae pekki, ta on nagu noor chicka, kes ei hakka vastu, nurrub su käe all ja reageerib õrnemagi puudutuse peale.
anni. heh heh. mida teeb anni, kui ta saab autost välja ja avastab enda lähedusest natukese võsa? õige vastus, ta topib oma pükste sääred saabastesse, siseneb võssa ja hakkab seal täiesti suvaliselt ringi hulkuma. avastades jäljed, liigub mõnda aega pikki neid, kirudes, et oksad tahavad riided seljast rebida, siis orienteerub tagasi tee peale ja alustab uuesti. ühel hetkel leiab ta pajuvõsa, haarab taskus pussi ja asub rõõmsameelselt okste kallal tööle. lisaks sellel naudib ta sajaprotsendiliselt pori, mis sellisel aastaajal teid katab. see on just selline õige, tume, paks ja rasvane pori, millest sa saad küll läbi kõndida, aga ikkagi tunned, kuidas see pool sekundit su saabast endas kinni hoiab ja siis mõnusa lurtsuga lahti laseb. mm...kui annil ei oleks tol hetkel vähekse korralikumaid riideid seljas olnud, oleks keset külateed peatselt üks mudaloss kerkinud.
annuška. temal, vaesekesel, läks ehk kõige kehvemini, arvestades seda, kus käidi. samas, vähesega leppiv inimene nagu ta on (põhjus peitub ehk madalas INTis), nautis ta põlluääres seistes lõõskavat päikest ja värsket õhku, ahhetas suurte punakate pajupuude üle, mis latvadest olid täis urbi, nii et kaugelt vaadatuna nägid need välja nagu õitsvad kirsipuud ja oma sõbralikkuses soetas tutvust kohaliku 'bullerby' vanatädiga, keda ta vaatamata lähedasele sugulusastmele iial polnuid näinud. üleüldse tuli välja, et kogu ümbruskond on täis igasugust lepa-, paju- ja suguvõsa.
krõõt. krõõdalik tarkus ilmnes juba enne seda, kui me minema hakkasime. nimelt haaras ta kaasa raamatu. eespool välja toodud põhjustel ei saanud ta seda loomulikult autosõidu või metsasolemise ajal tarbida, kuid lootus jäi ja lõpuks kandis ka vilja. siis, kui anni oli lõpuks otsustanud, et jäärapäise vanaisaga ei ole mõtet vaielda teemal 'kes need on, kes makse tõstavad ja kas nad ei saa aru, et pensionäridel on tänapäeval raske elu?!?', liikus krõõt kiiresti ette poole, avas raamatu ja luges selle mõnusasti tugitoolis istudes läbi. (tubli tüdruk, niimoodi võib minust veel asja saada, kui vägavägaväga pingutada)

jah, nõndaks. sellega lõpetan oma seekord väääääga pikaks veninud sissekande. see tuli juba nagu raamatu peatükk. oeh...sügav kummardus nende vaprate ees, kes ka lõpuni jõuavad.

TTE