Ma tahan kuni hommikuni üleval olla, et siis vaadata kuidas taevas heledaks tõmbub. Aga selleks pean ma midagi lugema või kirjutama, sest kui oleksin seltskonnas, oleks tähelepanu kogu aeg mujal. Mäletan eelmist aastat umbes samal ajal, mil läbisin Chagal'i ja Michelangelot nii, et köögis kohvikruusi taga öö ja leheküljed lendasid ja lõpuks märkasin oma selja taga aknas hommikut tärkavat. Või siis see kord, kui pidin kirjutama uurimustööd, aga tegelikult mõtlesin kogu öö hoopis muule. Või siis see kord, kui istusime kolmekesi Mustamäe liivasel nõlval, mina võitlesin unega, teises kaks rääkisid millestki, jälgisime öist linna ja ootasime hommiku saabumist. Või siis, kui olime neljakesi Linnahalli katusel, naersime ja ma ootasin aega, et saaksin koju minna. Või siis see, kui olime ühes suvilas, öö veeres mängude, lõkketule ja filosofeerimise saatel ja ma sain jälle koitu tervitada. Jah, suveööd on selleks kõige paremad, sest nad on lühikesed ja neid on võimalik läbida, ilma et unele peaks alla andma.