aah

maailmas on asju, mis suudavad panna unustama. unustama, et peaksid olema hetkel kuskil mujal ja tegelema millegi igavaga; unustama, et ees ootavad mitu päeva närvipinget ja abitut, kõikehõlmavat ebakindlust; unustama, et hetk, mida parajasti naudid, ei ole kahjuks igavene.
ärgata hommikul armsa inimese kaisus, süüa väikeses, mõnusas seltskonnas hommikusöögiks külma liha, oliive ja seeni ning loputada see alla punase kvaliteetveiniga; hiljem jätkata lebotamist soojal plekk-katusel, võtta päikest, kuulata HEAD muusikat ja inimeste meenutusi 11 hämmastavast kuust; tarbida veel veini, veel süüa...ja nii tunde vaheldumisi mõnulemise, päikese, mõnulemise ja päikesega. see näis kulgevat lõpmatuseni....kuni korraga nõudlik, ainsana eilse päevaga sidet omav telefon illusiooni purustas. kõmm...

kahju, et head päevad peavad liikuma vaheldumisi halbade nädalatega; kahju, et me ei mõista millegi suurepärasust ilma tema halva kaksikuta.

kahju, tõesti kahju.

sellegipoolest, kuna aeg liigub edasi ja ka see pagana elu liigub edasi - tee mis tahad - tean, et varsti satun ma jälle olema õigel ajal õiges kohas, et sarnast hetke nautida. ja ma teen kõik endast oleneva, et tast saaks midagi, mis meenutamist vääriks.

TTE