oh, see päike, see päike...
ta on mind saatnud alates hommikul kella seitsmest, mil silmad lahti tegin ja mõtlesin 'fak, miks peab nii ilus päev nii halvasti algama' ja menutades sellega mõnda hommikut minu eelmisest suvest, kuni praeguse hetkeni, mil eelmainit sündmusest on peaaegu 12 tundi möödas ja päike ise on kadunud majade varju. vahepeal on ta olnud tunnistajaks sellele, et püsivus siiski viib ükskord sihile; et üks sõna võib viia hingelt tohutu koorma; et inimene võib naljaga pooleks leida kirjandusest oma eksistentsile põhjenduse; ja et ma vahel ka pean oma lubadusi.
seega, nüüd olen ma jõudnud välja praegusesse hetkesse, mil vaatan üllatusega kella ja tõden, et kuigi ta on juba kuus (ja kui järgi mõelda, siis üleeile alles viis) on mul tahtmist ja energiat veel midagi ette võtta, sest väljas alles valge ja päev näib kestvat lõpmatuseni. samas, ei ole mul mingit soovi väljuda oma nukker/magusast meeleolust, mis on seotud mälestustega Londonist ja Pariisist. aastal 2001 olin ma umbes samal ajal saabunud Prantsusmaalt ja lippasin parajasti innukalt pilte ilmutama. aastal 2002 ootasin juba jaanipäeva paiku toimuvat Londoni reisi. aastal 2003 olin just astumas võitlusse üliinimesega ja ei andud endale nostagiaks aega. kuid aastal 2004, ehk siis praegu, vaatan üle pilte nondest kahest reisist, kuulan AIRi (nendes lugudes on midagi müstilist ja suurt ning plaat teeb hetkel kolmandat ringi) ja tunnen igatsust. oh, why wasn't I born as a Londoner? mitte, et Tallinnal midagi nii väga viga oleks, ka siin leidub suurepäraseid kohti, kuid ma igatsen metrood, seda sõbralikku anonüümsust ja omalaadset vabadust, mida seal mõned päevad maitsta sain. eriti selgelt tuli mulle kõik meelde täna hommikul trollis, kui ületasime ebaharilikult tühje ristmikke ja kõik need vähesed kaasreisijad olid kuidagi unised - nii, et ma tabasin ennast korraks kahtlemas, kas olen üleüldse ärganud või näen ikka veel oma voodis und. ma siiski ei näinud und, kuid mälupilt jäi kuhugi kuklasse tiksuma, et nüüd vabalt minu üle võimust võtta. see on hea, ohjaa, see on hea. ja samas kurb, sest inimesed mu ümber räägivad nende paikade taaskülastamisest, asjast mida ma niiväga igatsen kuid milleks mul praegusel hetkel mingeid võimalusi ei ole.
kuid, suvi toob mulle peatselt mu lohutuse, mil Londonit jälle näen. seniks piirdun piltide, lõhnade ja helidega - AIR 'People in the City'